Puue kui tabu
Puuet tabuna on väljendatud isegi Piiblis, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" Tunduvalt äärmuslikum olukord oli aga Sparta linnriigis, kus isa oli sunnitud vanemate nõukogu käsul oma erivajadusega vastsündinu mägedesse surema jätma või kaljudelt alla viskama. Antiikajal soovis võim tagada vaid elujõuliste ja võimekate alamate üleskasvamise. Tabu-ajajärgu teises perioodis hoolitses keskaegne külakogukond oma nõrgemate liikmete põhivajaduste tagamise eest, kuid nimetas neid siiski veel "külalollideks". (Kikkas, 2010)
Puue kui tervisehäire
Renessansiajal võrdsustus puudega inimene haige inimesega ning sellest tulenevalt ei olnud puue saatusega inimesele enam igaveseks määratud ning nähti lootust ka paranemise osas. Patsiendi roll muutis puudega inimese teovõime minimaalseks ning ta muutus sellises olukorras subjektist objektiks, kellega võisid tegeleda vaid vastava väljaõppe saanud arstid. Kuulus Helen Keller oli omas ajas lausa kolmekordse puudega: pime, kurt ja lisaks naisterahvas, mida loeti hariduse omandamise juures väga suureks puudeks. Meditsiiniline mudel mõjutab puuetega inimestesse suhtumist oluliselt veel tänapäevalgi, sest on teada mitmeid juhtumeid, kus tänaval erinevate erivajadustega inimesi liiklemas nähes kohkuvad paljud inimesed ära ning tunnevad hirmu, sest ei pea ennast piisavalt pädevaks erivajadustega inimestega suhtlemisel või kardavad äkilisi raevu- või ärevushooge, mis erivajadusega inimestel avalduda võivad. Nii nagu XX. sajandi eugeenikaliikumine pooldas erivajadusega inimeste sulgemist kinnistesse asutusse, siis leidub kahjuks ka tänapäeval rohkelt inimesi, kes eelistaksid olukorda, kus eelkõige vaimupuudega, kuid ka mitmesuguste füüsiliste puuetega inimesed oleksid igapäevaselt "silma alt ära". Eugeenikaliikumine välistas selle, et puuetega inimesed võiksid järglasi saada ning keelustas nende inimeste osalemise laiemas ühiskonnaelus. (Kikkas, 2010)
Puue kui ühiskonna probleem
XX. sajandi teisel poolel hakati puuet vaatama kui ühiskonna võimetust vastata üksikisiku vajadustele. Sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste eripärad ei takista neil ühiskonnas aktiivselt osalemist. Sotsiaalse mudeli positiivse tulemusena võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine. Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes järeldatakse näiteks seda, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti, sest süüdlaseks on nende silmis ühiskond ning üksikisik käitub sellisel juhul "reeturina". 1978. aastast on NSV Liidus ametlikult dokumenteeritud väide, et Eestis ei ole puuetega lapsi, kuigi tegelikkuses olid nad kõik peidetud "suletud uste taha". Omaaegse puudega inimese tipphariduseks sel ajal oli ilmselt Invaliidide Kutsekoolis pakutav kodumasinate remondilukksepa eriala. Praegusel ajal kehtib Eestis ametliku dokumendina 1988. aastal välja antud "Eesti Invapoliitika Üldkontseptsioon", milles olev terminoloogia kannab endas veel siiani meditsiinilise mudeli laengut, kuid samal ajal nähakse seal puuet ka ühiskonna probleemina. (Kikkas, 2010)
Puue kui eluviis
Tänapäeval on märgatavalt ühiskonda sulandunud mitmesuguste erivajadustega inimesed nii nagu seda on ka näiteks prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed. Mõnel juhul saab puuetega inimestest rääkida kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega (nt. kurdid), kuigi ka sellisel puhul võivad esile kerkida äärmuslikud juhtumid, näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. Tänapäeval on erivajadustega inimestele loodud hulgalised erinevaid valikuvõimalusi ja vabadusi nii hariduse omandamise kui ka vaba aja veetmise osas. Nii on näiteks erivajadusega inimeste vajadustele vastavaks kohandatud erinevaid õppekeskkondasid ning loodud on ka näiteks kohandatud spordivõistlused kuulsa paraolümpia näol. Erinevalt varasematest perioodidest kaitsevad ka seadusandlus ja teised olulised dokumendid erivajadustega inimeste õiguseid ning püüavad sealjuures tagada ka erivajadusest lähtuva diskrimineerimise vähenemist ühiskonnas. Eesti seadusandlust mõjutavad praegusel ajal oluliselt Euroopa Liidust pärinevad euroseadused. Nüüdseks on enamik arenenud ühiskondadest jõudnud järeldusele, et võimalikult paljude inimeste kaasamine ühiskonda on kogu ühiskonna huvides. (Kikkas, 2010)
Allikas
Kikkas, K. (2010). Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. [21.08.2013].
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade
Puuet tabuna on väljendatud isegi Piiblis, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" Tunduvalt äärmuslikum olukord oli aga Sparta linnriigis, kus isa oli sunnitud vanemate nõukogu käsul oma erivajadusega vastsündinu mägedesse surema jätma või kaljudelt alla viskama. Antiikajal soovis võim tagada vaid elujõuliste ja võimekate alamate üleskasvamise. Tabu-ajajärgu teises perioodis hoolitses keskaegne külakogukond oma nõrgemate liikmete põhivajaduste tagamise eest, kuid nimetas neid siiski veel "külalollideks". (Kikkas, 2010)
Puue kui tervisehäire
Renessansiajal võrdsustus puudega inimene haige inimesega ning sellest tulenevalt ei olnud puue saatusega inimesele enam igaveseks määratud ning nähti lootust ka paranemise osas. Patsiendi roll muutis puudega inimese teovõime minimaalseks ning ta muutus sellises olukorras subjektist objektiks, kellega võisid tegeleda vaid vastava väljaõppe saanud arstid. Kuulus Helen Keller oli omas ajas lausa kolmekordse puudega: pime, kurt ja lisaks naisterahvas, mida loeti hariduse omandamise juures väga suureks puudeks. Meditsiiniline mudel mõjutab puuetega inimestesse suhtumist oluliselt veel tänapäevalgi, sest on teada mitmeid juhtumeid, kus tänaval erinevate erivajadustega inimesi liiklemas nähes kohkuvad paljud inimesed ära ning tunnevad hirmu, sest ei pea ennast piisavalt pädevaks erivajadustega inimestega suhtlemisel või kardavad äkilisi raevu- või ärevushooge, mis erivajadusega inimestel avalduda võivad. Nii nagu XX. sajandi eugeenikaliikumine pooldas erivajadusega inimeste sulgemist kinnistesse asutusse, siis leidub kahjuks ka tänapäeval rohkelt inimesi, kes eelistaksid olukorda, kus eelkõige vaimupuudega, kuid ka mitmesuguste füüsiliste puuetega inimesed oleksid igapäevaselt "silma alt ära". Eugeenikaliikumine välistas selle, et puuetega inimesed võiksid järglasi saada ning keelustas nende inimeste osalemise laiemas ühiskonnaelus. (Kikkas, 2010)
Puue kui ühiskonna probleem
XX. sajandi teisel poolel hakati puuet vaatama kui ühiskonna võimetust vastata üksikisiku vajadustele. Sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste eripärad ei takista neil ühiskonnas aktiivselt osalemist. Sotsiaalse mudeli positiivse tulemusena võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine. Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes järeldatakse näiteks seda, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti, sest süüdlaseks on nende silmis ühiskond ning üksikisik käitub sellisel juhul "reeturina". 1978. aastast on NSV Liidus ametlikult dokumenteeritud väide, et Eestis ei ole puuetega lapsi, kuigi tegelikkuses olid nad kõik peidetud "suletud uste taha". Omaaegse puudega inimese tipphariduseks sel ajal oli ilmselt Invaliidide Kutsekoolis pakutav kodumasinate remondilukksepa eriala. Praegusel ajal kehtib Eestis ametliku dokumendina 1988. aastal välja antud "Eesti Invapoliitika Üldkontseptsioon", milles olev terminoloogia kannab endas veel siiani meditsiinilise mudeli laengut, kuid samal ajal nähakse seal puuet ka ühiskonna probleemina. (Kikkas, 2010)
Puue kui eluviis
Tänapäeval on märgatavalt ühiskonda sulandunud mitmesuguste erivajadustega inimesed nii nagu seda on ka näiteks prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed. Mõnel juhul saab puuetega inimestest rääkida kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega (nt. kurdid), kuigi ka sellisel puhul võivad esile kerkida äärmuslikud juhtumid, näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. Tänapäeval on erivajadustega inimestele loodud hulgalised erinevaid valikuvõimalusi ja vabadusi nii hariduse omandamise kui ka vaba aja veetmise osas. Nii on näiteks erivajadusega inimeste vajadustele vastavaks kohandatud erinevaid õppekeskkondasid ning loodud on ka näiteks kohandatud spordivõistlused kuulsa paraolümpia näol. Erinevalt varasematest perioodidest kaitsevad ka seadusandlus ja teised olulised dokumendid erivajadustega inimeste õiguseid ning püüavad sealjuures tagada ka erivajadusest lähtuva diskrimineerimise vähenemist ühiskonnas. Eesti seadusandlust mõjutavad praegusel ajal oluliselt Euroopa Liidust pärinevad euroseadused. Nüüdseks on enamik arenenud ühiskondadest jõudnud järeldusele, et võimalikult paljude inimeste kaasamine ühiskonda on kogu ühiskonna huvides. (Kikkas, 2010)
Allikas
Kikkas, K. (2010). Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. [21.08.2013].
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade
RSS Feed